Demokraatia mõiste ajalooline kujunemine

Pärast nii pikka ajalugu on sageli raske aru saada, et mida täpselt demokraatia all silmas peetakse. Demokraatia mõiste on muutunud niivõrd laialivalguvaks, et demokraatlikuks peavad end pea kõik riigid, kuid termin, mis tähendab nii paljut, ei tähenda tegelikult midagi. (7)


Demokraatia Vanas-Kreekas

On olemas tõendeid, mis viitavad sellele, et demokraatlikud printsiibid olid kasutusel mitmes maailmapiirkonnas ennem 6 sajandit e. Kr[2] (2, 10). Samuti ei olnud Ateena ainuke linnriik, kus kasutati demokraatlike metoodikaid riigi valitsemiseks 6 saj. e kr. Rooma impeeriumis (509 – 27 e kr) viljeleti esindusdemokraatiat[1] (oli senat – ülemkoda ja assamblee – alamkoda). Vanas-Kreekas vastavaid esindusorganid ei olnud – iga mees oli elu aeg otsuseid tegeva organi liige. (4, 5) Kuigi midagi ei sündinud tühjale kohale, siis tänapäeval peetakse Cleisthenes poolt aastatel 508 - 507 e kr V-Kreekas Ateena linnas kehtestatud korda demokraatia (6) alguspunktiks meie ajaloos. Sellest lähtuvalt tänapäeval demokraatia mõiste defineerimisele on aluseks vanakreeka keel: δημοκρατία ('rahvavõim', 'demokraatia'), mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus') (3).

Arvatavasti ideaalsele demokraatlikule valitsemiskorrale olidki kõige lähemal vanad kreeklased ise. Nende tsivilisatsioonis oli territoorium jagatud väikesteks linnriikideks (mitte kunagi üle 100 000 kodaniku), ning kõigil meestel oli hääletamisõigus kõigis valitsemisküsimustes. ”Kodanike” staatuses V-Kreekas ei olnud naised, orjad ega ka püsivalt elavad võõrad või teiste linnade kodanikud. Seega varieerus "kodanike" hulk linnriikides 1/10 kogu elanikkonnast nt. Ateenas (1), kuni alla 1/4 kogu täiskasvanud elanikkonnast. (8)

V – Kreeka demokraatiat võiks iseloomustada järgnevalt:
-         kodanikud on valitsuses täieliku ja otsese osalusega
-         kodanikud on võrdsed seaduse ees
-         valitseb pluralism, respekteeritakse igat liiki andekust, püüdlusi ja seisukohti
-         respekteeritakse omaette eraldunud ja isiklikku (vastandina avalikule) valdkonda indiviidi isiksuse teostamiseks ja väljendamiseks.

Seega demokraatia põhilisteks nurgakivideks on kodanike osalemine ja võrdsus seaduse ees, pluralism[3] kui ka individualism koos andekuse toetamisega kodanike erinevates tegevustes.

Järgiti veel kahte põhimõtet:
1) valitsemisel saadud teadmistega linna kohta ei tohi vahele segada kodanike erinevatesse asjatoimetustesse, ehk teiste sõnadega, ei tohiks ajada segamini omi asjaajamisi ja linna valitsemisega seotud asjatoimetusi;
2) toimingud, mis ei ole eelnevalt läbi arutatud, on juba ette hukule määratud.

Seega, kõik asjad tuleb avalikult läbi arutada enne nende realiseerimist, mitte aga varjatult läbi viia.

Need kaks aspekti on eriti olulised, kuna just nimelt tänu avalikule asjakorraldusele on võimalik valitsuses tõhusalt vähendada korruptsiooni. Ei ole tõhusamat vahendit korruptsiooni tõkestamiseks, kui asjade avalikkuse ette toomine.

V-Kreekas aitas korruptsiooni vältida veel üks võte. Linnriigi administreerimise või juhtimisega tegelesid paljud kodanikud ja kehtis "enamuse reegel". Kui otsuseid vastuvõttev organ pidi olema väike, siis valiti selle liikmed pigem loosimise kui hääletamise teel. Nõnda võis üsna tõenäoselt iga kodanik vähemalt üheks päevaks olla kasvõi kehami presidendiks. Ateenas täideti ametikohad tavaliselt vaid lühikeseks ajaks, harvadel juhtudel kuni aastaks ning ametnikule maksti tasu keskmise päevapalga näol, ühesuguselt nii rikkale kui vaesele. Paljudel juhtudel täideti poliitilised ametikohad kodanike juhusliku loosimise teel just seepärast, et taheti tõendada, et kõik kodanikud on võimelised osalema linnriigi valitsemises. Selline kiire ”juhtide rotatsioon” takistas oluliselt korruptsioonimehhanismi kujunemist. Juhtidel oli liiga vähe aega kujundamaks ametiliini mööda välja efektiivselt toimivat korruptsiooniaparaati oma võimu kuritarvitamiseks. (9)


Vana-Kreeka ja Rooma aegsed demokraatia kriitikud

Kohe kui suudeti ära defineerida demokraatia mõistena, tekkisid ka kriitikud.Näiteks Sokrates mõisteti surma mürgitamise läbi, kuna ta oma lõppematu vaba sõnaga esindas jumalakartmatust ja rikkus Ateena noorsoo moraali. Kuigi neile pigem ei meeldinud ta kriitika, sest Sokrates väitis, et teatud huvigrupp kasutab omasuguste ajutist ülekaalu ja osavalt manipuleerib kodanikega. (9)

Rooma impeeriumis leidis Cicero, et kõigil inimestel on teadud õigused, mida tuleks säilitada. Tema ja teised tolleaegsed poliitfilosoofid leidsid, et võim peaks baseeruma rohkem alt ülesse liinil. (4, 5)

Platon väitis, et demokraatia on ohtlikult ebastabiilne juhtimisvorm, kuna poliitiline võim on võhikute (ignorant) ja kadedate (envious) vaeste inimeste käes –  võhikud ei tea, kuidas võimu ühise hüve (common good) huvides kasutada, aga kadedad inimesed peavad silmas vaid omaenda heaolu ning otsivad võimalusi endast rikkamate ja paremate rüüstamiseks. Kuna rumal ja kade mass allub kergesti demagoogide mõjutustele, siis võib olukord riigis väljuda kontrolli alt ja viia anarhiani. Siis leitakse, et kord ja seadused on anarhiast paremad ning need tuleb maksma panna. Vastasel juhul ilmub mõni piisavalt tugev isiksus, kes korra maksma paneb ning kellest üldjuhul saab despoot, kellele kodanikud korda ei lähe, teda huvitab vaid võim. Niisiis, demokraatia olevat vaid "lühikeste sammude rida" ´despotis´.

Ka Aristotelese arvates püüdles tavaline inimene järelemõtlematult oma isiklikke huve rahuldada, võttes (rikkalt) vähemuselt omandi, rikkuse ja võimu, ilma et vähegi mõtleks kogu linna rahu ja stabiilsuse peale ning lõpuks võis see linnriigis välja viia kaose ja täieliku despotismini. Aristoteles pidas oma klassifikatsiooni kohaselt parimaks riigi valitsemise vormiks polity'it, organiseeritud riigikorda, milles kehtiks segapõhikord / segapõhiseadus (mixed constitution), kus hästi toimetulev vähemus peaks silma peal paljudel (enamusel) ja enamus peaks silma peal vähemusel, nii et ükski klass ei saaks oma hüve taotleda ühise hüve (common good) arvelt. Selle väite juures ei saa kuidagi märkimata jätta, et Aristoteles selle väitega paljastab, et mitte ainult vaene enamus, vaid ilmselt ka rikas vähemus võis oma hüve taodelda ühise hüve arvelt. (9)


Kokkuvõte

Demokraatiat, s.o rahvavõimu, võib õigustada ainult eeldades, et rahvas on võimeline valitsema iseenda üle, st kõik ühiskonna täiskasvanud liikmed on piisavalt võimelised osalema kollektiivsete otsuste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel.
Nimetatud eelduses peitub kaks väidet:
-         Kõik ühiskonna liikmed on piisavalt kompetentsed valitsema.
-         Mitte ükski ühiskonna liige ei ole teistest oluliselt kompetentsem valitsema. (9)


Vana-Kreeka ja Rooma poliitfilosoofidest õppust võttes tahaksin lugejale esitada kolm küsimust:

1. Kuivõrd lähedal peab olema tegelik riigikord demokraatlikule ideaalile, et teda saaks nimetada demokraatlikuks?
2. Kuidas käitub ühiskonnas "asjatundlik ja ahne, rikas inimene" – demagoogia ja masside manipuleerimise teel üritab saada veel suuremat võimu ressurside üle?
3. Kas Eestis  lähenetakse või eemaldutakse ideaalsest demokraatlikust valitsemisvormist (´despootlus´ esineb seal, kus rikutakse demokraatia põhiprintsiipe (vabadus; võrdsus seaduse ees; sallivus eriarvamuste ja vähemuste suhtes; avalik, avatud ja kriitiline arutelu; juhtide rotatsioon jne))?

Kasutatud kirjandus

(1)   Terence Ball ja Richard Dagger., Political ideologies and the Democratic ideal. Longman, 1999., lk.21;

(2)    Robert A. Dahl., Democracy. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/157129/democracy. 2.1.2012;

(3)    Demokraatia. http://et.wikipedia.org/wiki/Demokraatia . 2.1.2012;

(4)    John E. W. Lee, and Robert Herman. A Quick History of Democracy. The Future of Democracy. http://tqd.advanced.org/3154/info/history.html. 2.1.2012;

(5)    Eliot Lefebvre., The World History of Democracy. http://www.geocities.com/Area51/Cavern/6381/history2.html. 2.1.2012;

(6)    Seymour M. Lipset., The Encyclopedia of democracy, volum I, Routledge, London, 1995., lk.319;

(7)    Indrek Meos., Demokraatia ja selle kriitikud. http://www.hot.ee/indrme/demokraa.htm#kirja. 2.1.2012;

(8)    Iain McLean., The Concise Oxford Dictionary of Politics. 1996., lk.131;

(9)    Eri Rinne., I Vana-Kreeka Demokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/02vkreeka.htm. 2.1.2012;

(10)   Vana-Kreeka. http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Kreeka. 2.1.2012.

[1] Eri Rinne., IV Demokraatia liigid. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm. 2.1.2012;

[2] Kristlik ajaarvamine. http://et.wikipedia.org/wiki/Kristlik_ajaarvamine. 2.1.2012;

[3] Pluralism (poliitika). http://et.wikipedia.org/wiki/Pluralism_(poliitika). 2.1.2012.